Tallinna Naiste Kriisikodu

2005.a.

MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu (endiste nimedega Tallinna Naiste Varjupaik ja Tallinna Naiste Tugikeskus- Varjupaik) avas uksed 8. märtsil 2005. aastal.

Sellele eelnes pikk ettevalmistustöö  - sobivaid ruume otsisime juba alates 2003.aastast,  pidades läbirääkimisi erinevate Tallinna linnaosavalitsustega. Esialgsesse initsiatiivgruppi kuulusid Katrin Illak, Tiina Huntsaar ja Inga Mikiver. Kuna ruume kusagilt ei saanud, jäi mittetulundusühingu tegevus mitmeks aastaks aktiivse väljundita.

2004.a. lõpul liitusid initsiatiivgrupiga Tiiu Kolts ja Eha Reitelmann.  2005.a. algul leidsime poolkeldrikorruse ühelt korteriühistult, mis vajas aga tõsist remonti. Inga Mikiveri ja Tiiu Koltsi organiseerimisel kapitaalremonditi ruumid, Eha Reitelmann aitas rahaliselt laenu näol.  Algselt oli 53 m2-sel pinnal  võimalus ööbimiseks 8 inimesel.  2005.a. suvel liitus varjupaiga initsiatiivgrupiga psühholoog Ülle Kalvik.

(Fotod).

Varjupaiga avamise ajaks ja esimesel tegutsemisaastal  andis tegevustoetust lisaks Hasartmängumaksu Nõukogule Põhja-Tallinna Valitsus.

Oma tegevuse tutvustamiseks ja koostöö leidmise eesmärgil korraldasime 2005.a.Tallinna linnaosavalitsustes  kolm ümarlauda ja viisime läbi ühe teabepäeva.

2005.a. tegevuse tulemusena selgus vajadus suurema pinna järele. Rahalise abi saamiseks pöördusime Riigikogu liikme Evelyn Sepa poole, kelle aktiivse tegutsemise tulemusena saime täiendava finantseeringu, mis võimaldas laiendada varjupaika ja parandada olmetingimusi.

2006.a.

2006.a. maikuus leidsime uued ruumid kesklinnas ühelt äriühingult, mis samuti tuli ära remontida oma jõududega. Selle varjupaiga remondi organiseerimisega tegelesid Inga Mikiver ja Ülle Kalvik, ülejäänud osa algsest initsiatiivgrupist oli jäänud varjupaigatööst kõrvale seoses oma põhitööga teistes organisatsioonides. Uute ruumidega saime täiendavalt 12 voodikohta ja meil avanes võimalus eraldada üks tuba eakatele,  samuti üks tuba emadele koos lastega, mida endised  tingimused ei võimaldanud. Augustis valmis Tallinna Linnavalitsuse rahalisel toel kodulehekülg www.naisteabi.ee ,  kus avasime ka foorumi "Õigus Oma Elule".
MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu (nimemuudatus alates 17.august 2006) avas uksed uutes ruumides 4.septembril 2006.a. 

2007.a.

Alates 2007.a. on Kriisikodu saanud tegevustoetust Tallinna Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuametilt 40% eelarve osas, ülejäänud rahaliste vahendite saamiseks oleme kirjutanud projekte Hasartmängumaksu Nõukogule.

2007.a.aprillis käisid Kriisikodu juhataja I.Mikiver ja psühholoog Ü.Kalvik Avatud Eesti Fondi rahalisel toel tutvumas Walesi naiste varjupaikadega ning ka ühe meeste varjupaigaga. Saadi hulgaliselt teadmisi piirkondliku töö ja sotsiaalteenuste osutamise kohta.

2007.a. sügisel külastas Kriisikodu USA suursaadik Stanley Davis Phillips koos abikaasaga.  Saadiku abikaasale meeldisid meie püsililli täis toad,  kuid kõrvalruumide olukorda pidas ebanormaalseks : polegi meil kõrvalruume rohkem kui üks - ruumi ühes otsas kööginurk, teises diivan koos televiisoriga. Nii et külalisraamatusse kirjutab suursaadik meie köögi laua nurga peal.

2008.a.

Lisaks Sotsiaal- ja Tervishoiuametilt saadud tegevustoetusele rahuldas ka Hasartmängumaksu Nõukogu meie suurprojekti,  mistõttu aasta jooksul rahalisi probleeme ei esinenud ja saime pühenduda tööle. Aastasse mahuvad mitmed kohtuskäimised koos klientidega, apellatsioonikaebused ringkonnakohtusse ja nende rahuldamine,  koostöö aktiviseerimine MTÜ Kuriteoohvrite Toetamise Ühinguga "Ohvriabi",  ühised koolitused, kohtumised riiklike ohvriabitöötajate ja politsei naisühenduse liikmetega arutamaks koostöövõimalusi. Meil käisid külalised Norra ja Rootsi varjupaikadest, Taani ametiühingutetegelaste delegatsioon.

Aasta jooksul organiseeris Kriisikodu juhataja I. Mikiver koos aktiivsete Rakvere naistega Rakvere Ema ja Lapse Kriisikodu, mida toetas ka Rakvere linnavalitsus. Paraku ei toetanud rahastamisprojekti Hasartmängumaksu Nõukogu ja Sotsiaalministeerium ning nii jäi see organisatsioon riiulifirmaks. Samuti oli valmis startima Põlva Ema ja Lapse Kriisikodu, kuid kuna Hasartmängumaksu Nõukogust ja Sotsiaalministeeriumist tuli teave, et rahalised raskused,  ei hakanud seda projekti üldse esitamagi.

2008.a. novembris käisid I. Mikiver ja Ü. Kalvik Avatud Eesti Fondi rahalisel toel Varssavis konverentsil "Poola 10 aasta kogemused perevägivallaga võitlemisel". Konverents oli muljetavaldav - rääkimata sellest,  et Poolas toetab riik varjupaikasid, on seal oluline osa vägivalda ennetavas tegevuses politseil - politseikonstaablid külastavad süstemaatiliselt oma piirkonna peresid, kus on toimunud perevägivald ja nii on vägivallatsejal pidevalt tunne, et tema tegevust kontrollitakse. Sellist meetodit peeti perevägivalla ennetamisel väga efektiivseks ja konverentsil autasustati parimaid konstaableid.

Novembris saatsime sotsiaalministrile kirja, milles palusime teavet Kriisikodu rahastamisvõimaluste kohta 2009.a., et saaks arvestada sellega eelarve tegemisel ja et töötajad saaksid kindlust edasiste töötamisvõimaluste osas. Vastus oli: tehke selline projekt, nagu teie vajadused , kuid eelmise  aasta projektiga võrreldes 10% eelarve suurenemist vaevalt rahuldatakse.  Mingit hoiatust kaks kuud hiljem toimuva võimaliku asjade käigu kohta vastuses polnud.

2009.a.

21. jaanuar on kuupäev,  mis jääb ilmselt kogu eluks meelde Kriisikodu rahvale.  Hasartmängumaksu Nõukogu rahastas vähem kui 30% esitatud taotlusest ehk teisisõnu, 950 000.- EEK asemel 300 000.-EEK.  See tähendas, et inimestele, kes olid pea kogu jaanuari tööd teinud lootuses töötasu kunagi ikka saada ( projektirahade laekumised on kogu aeg olnud alles märtsis), tuli öelda :  sel aastal kahjuks teie teeneid ei vajata ja aitähh jaanuaris tehtud vabatahtliku töö eest.

  (2009.a. osa täiendatakse)